Foorum

Welcome Guest 

Show/Hide Header

Welcome Guest, posting in this forum requires registration.





Pages: [1]
Author Topic: Vastu tulles poliitiliste kurjategijate ähvardustele ja seeklitele
Enn
Newbie
Posts: 2
Permalink
Post Vastu tulles poliitiliste kurjategijate ähvardustele ja seeklitele
on: April 2, 2012, 23:06
Quote

Nii nad tapsidki teema.
Võiks ju rõõmustada, et pea iga nädal tuuakse rambivalgusesse mõni uus šokeeriv ja haarav teema. Paraku tähendab see sageli, et eelmine, veel lahendamata küsimus jääb tagaplaanile ning kaob ka mingi sisulise muutuse võimalus. Tülikate teemade tapmine on üks poliitilise kommunikatsiooni peaeesmärke ning erakonnad on muutunud selles üha professionaalsemaks.

Elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Sellisel ajastul on «…ainus võimalik tegutsemisviis õppida propagandat identifitseerima sellena, mis see on: pelgalt igapäevaelu osaks oleva veenmisprotsessina», kirjutab Philip M. Taylor hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus «Mõtterelv».

Ajakirjandus ja kodanikud peaksid tunduvalt rohkem pingutama, et mitte astuda üles seatud propagandalõksudesse.

Avaliku arvamusega manipuleerimine ei ole muidugi ainult poliitikute eesmärk. Head mainet ihaldavad kütusefirmad võitlevad selle nimel, kes teeb esimesena pressiteate kütuse hinna alandamisest sendi võrra. Iganädalase ja kolm korda suurema hinnatõusu asjus hoitakse aga suu lukus ning lastakse halb uudis kodanikel tanklas ise avastada. Poliitiline sfäär aga on veelgi küünilisem – eesmärk on, et negatiivset uudist ei pandaks üldse tähele või peetaks süüdlaseks kedagi teist. Kui see ei õnnestu, siis tuleb teema tappa.

Võib ju tunduda, et viimasel poolel aastal on lahvatanud rohkem poliitilisi skandaale kui kunagi varem: elamislubadega kauplemine, sidesaladuse rikkumine, parteide rahastamine, telefoniõiguse kasutamine jne. Kuid õigupoolest me ei mäleta seda, mis toimus pool aastat tagasi. Veelgi enam, me ei mäleta, mis toimus nädala eest.

Info ei liigu vabalt avalikus inforuumis, vaid kitsas suletud infotorus justkui gaas. Diktatuuri puhul omab võim nii info­gaasi kui ka toru, mille teises otsas köetakse vaikides istuvate kodanike ajusid. Demokraatias on toru küll ideaalis sõltumatu, kuid selle sees voolava üle püüab raha ja poliitika otsustada sama palju.

Infoühiskonnas on peale peatoru (eelkõige televisioon, trükimeedia ja raadio) tekkinud palju pisikesi (eelkõige internetis tegutsevaid) kõrvalkanaleid, kus info liigub mitmes suunas ning mille sisu on palju raskem kontrollida.

«Tänapäeva propagandistide ja tsensorite proovikiviks ongi seetõttu saavutada kontroll informatsiooni üle esmaallikas,» kirjutab Taylor. Kui see ei õnnestu, oleks parim, kui sihtgrupp oleks propaganda abil omandanud nii kaljukindlad arvamused, et informatsioon põrkaks pallina kiviseinalt tagasi.

Ükskõik millised korruptsiooniskandaalid peavoolumeedias kajastust leiavad, ei mõjuta see mitte kuidagi olulist osa Keskerakonna valijatest. Neid on suudetud edukalt veenda, et mitte ainult Eesti meedia ja riigi, vaid kogu maailma sepitsetud salaplaan armastatud partei vastu on tegelikult ka nende vastu ning vaid tuim eitamine tagab ellujäämise. Spartalaste kombel koondutakse loosungi «No pasaran!» alla.

Kontrolli saavutamine esmaallika üle tagab aga, et teemat üldse ei tekigi. Ei tasu arvata, et avalikkusesse on jõudnud kõige jultunumad ja võikamad poliitilise korruptsiooni, silmakirjalikkuse ja ebaeetilise käitumise juhtumid. Ei – ikka vaid need, mille puhul uuriv ajakirjandus on haisu ninna saanud ja mõni teadja ei ole suutnud enam vait olla.

Võimalike keelekandjate vaigistamiseks on mitu vahendit, millest kõige levinum on raha. Vanad tarkused «Ära sae oksa, millel istud» või «Ära hammusta kätt, mis sind toidab» omandavad poliitikas erilise tähtsuse. Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.

On ekslik arvata, et selline ostetud lojaalsus toimib peamiselt noorte ambitsioonikate tõusikute puhul. Jah, neil võib olla küll soov üle oma varju hüpata, kuid piisav mõistus tagab neile ka muid karjäärivalikuid tulevikus. Kõige sõltuvamad on vähe haritud ja üle keskea inimesed, kellel on tõesti vaid kaks valikut: kas partei või vaesus.

Parteifunktsionääride, poliitiliste ametikohtade ja esindusorganisatsioonide liikmete suhteliselt kõrge palk peaks ära hoidma korruptsiooniohu. Kuid see on kahe teraga mõõk. Kui näiteks riigikogus olev saadik teab, et mitte ilmaski ei ole tal võimalik saavutada sama suurt heaolu ning tema tulevik sõltub peamiselt kohast parteinimekirjas, ei ole ta valmis korruptsiooni nähes mitte ainult silma kinni pigistama, vaid lojaalsuse tõestamiseks ka ambrasuurile viskuma. Isegi kui ta sõelapõhjaks tulistatakse, loodab ta parteilisele autasule.

«Sellele noormehele ilmselt lubati jälle kokku pudrumägesid ja poliitilist karjääri,» ütles Ain Seppik ETV saates «Kahekõne» ühest Hannes Rummu erakirjade skandaali asjaosalisest Ivor Onksionist rääkides. Kas Onksion jääb pudrumägesid ootama või on valmis rääkima, näitab uurimine, kuid ka aus ülestunnistus ei kõla enam tema suust eriti veenvalt.

Pole mugavamat kuritegude paljastajat kui teine kurjategija. Nii nagu Võru skandaalse ärimehe Jüri Luige süüdistus Toobali aadressil, ei kõla just usutavalt varastamise eest süüdi mõistetud ja vanglakaristusest kõrvale hoidva Anna-Maria Galojani säutsud pagulusest Londonist.

Mõelge, kui näiteks mõni ausa mainega Reformierakonna fraktsiooni liige oleks sotsiaalvõrgustikku saatnud sõnumi: «Kui te ainult teaksite, mida Michal Reformi musta kassa hoidjana tegi ja varjas. Palun veidi kannatust, varsti tuleb see välja!»

Selline hüüatus annab erakonna propagandameeskonnale hea võimaluse sildistada igaüht, kes kunagi peaks samal teemal infot avaldama, «uueks Galojanikeseks» ning niiviisi sõnumitooja usaldusväärsust kahtluse alla seades tappa ka teema. Kompromiteeriva info kogumine ja vaikne levitamine võimalike «halbade sõnumite toojate» usaldusväärsuse hävitamiseks on pidev ja organiseeritud protsess.

Inimesed on patused ja me kõik oleme oma elus vigu teinud – ennast liiga täis joonud, kiirust ületanud või niisama kohatult käitunud. Just selliseid patte otsides, avaldades ja võimendades ning arvatavasti ka tapmisähvardusi saates püüdis tubakafirma Brown & Williamson vaigistada oma endist tipptöötajat Jeffrey Wigandit, kes 1996. aastal paljastas CBS uudistesaates «60 minutit», et sigaretitootjate eesmärk ongi nikotiin abil sõltuvust tekitada.

Ka 37 aastat FBId juhtinud J. Edgar Hoover kogus informatsiooni presidentide ja nende lähedaste kohta ning tagas šantaaži abil endale võimaluse juhtida bürood elu lõpuni. Talle endale esitatud süüdistused suutis ta sageli summutada, seades salaja kogutud komprat lekitades kahtluse alla vastaspoole usaldusväärsuse.

Ma ei tea, kui paljud mõistlikud inimesed Delfi kommentaare loevad, kuid need annavad päris hea pildi sellest, milliseid silte soovitakse isikutele külge kleepida. Aga kui ka sõnumitooja tapmine ei aita, tuleb sobimatu teema lämmatada teiste teemade all.

Suhtekorraldaja Allar Tankler küsis 1. märtsil Twitteris, millelt soovib Reformierakond valimis­ea langetamisest rääkides tähelepanu kõrvale juhtida. «Kriitika põhjuseks ilmselt ongi see, et klassikaline teema, mida aeg-ajalt lehvitada, vrd lapsevanemale topelthääleõigus,» põhjendas ta oma küsimust. Nüüd võiks seda küsida ka IRLi kohta, sest uudistevaesel laupäeval käis nende uus esimees selle vana teema – lisahääle andmise lapse eest – uuesti letti.

Klassikalisteks tähelepanu kõrvalejuhtimise teemadeks sobivad ka ausambad, Vene oht, ajalooline tõde, valimisseaduse muutmine ja seksuaalvähemused. Võib-olla oli see tõesti juhuslik, et elamislubade skandaali haripunktis tuli IRLi ministri poolt avalikkuse ette soov tunnistada Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks. Igal juhul aitas see vene ärimeestele Eesti elamislubade parseldamise eest häbipleki külge saanud parteil taas kord ennast isamaaliselt (see tähendab Vene-vaenulikult) näidata.

Ma tõesti ei tea, kas valimisea langetamisega sooviti midagi muud varjata. Tegemist ju vana teemaga, mille ma ise 2003. aastal algatasin ning mida hiljem noorsotsid ja -oravad edasi arendasid. Kõik need algatused lõppesid teadmisega, et valimisiga on põhiseaduses sätestatud ning selle teema juurde võiks tagasi tulla siis, kui põhiseaduse suurem remont kunagi päevakorda tõuseb. See peaks kindlasti teada olema ka justiitsministril.

Teema tapmise kuldmedali võiks aga anda Keskerakonnale, kes hõivas eelmisel nädalal suure osa infotorust. Aukohtu arutelu Kalle Laaneti ja Rainer Vakra parteilise tuleviku üle aitas saavutada mitu eesmärki. Esiteks suunati fookus eemale Rummu kirjade varastamiselt, teiseks puhastati erakonna ridu, kolmandaks suudeti tõestada, kelle käes on parteis võim, neljandaks saadi meediaruumis rääkida erakonna üllastest eesmärkidest, viiendaks….

Aukohtud ja muud «tõekomisjonid» on muutunud üheks parteide edukaks teemade lämmatamise instrumendiks. Selle õigeksmõistev otsus justkui puhastas Ken-Marti Vaheri võimalikust süüst elamislubade skandaalis, Marko Pomerantsi telefoniõiguse kasutamisest ja Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimisest.

Tuleb mõista, et aukohtud ei otsi mitte ausat, vaid parteile kasulikku lahendust. Samuti seda, et iga uus ja haarav uudis võib kanda eesmärki lämmatada hoopis olulisem. Ning et võimalike lekitajate vastu suunatud rünnakute peamine eesmärk on nende usaldusväärsust hävitades summutada parteile ebasobiv teema. Lihtsustatult on propagandaajastul kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.
http://arvamus.postimees.ee/792918/silver-meikar-nii-nad-tapsidki-teema/

Pages: [1]
Mingle Forum by cartpauj
Version: 1.0.34; Page loaded in: 0.009 seconds.

One thought on “Foorum

Leave a Reply